… Sinu põhiline argument kodus sünnitamiseks on, et kardad, et haiglas tehakse sulle liiga.

Meenutuseks:

Eelmisel nädalal, 26. märtsil, võttis Riigikogu vastu seadusemuudatused, millega reguleeritakse Eestis esmakordselt kodusünnitusabi osutamine ja planeeritud kodusünnitus.

Muudatused tehti tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse, mis reguleerib tervishoiuteenuse osutamist. Seadusemuudatuse eesmärk on legaliseerida kodusünnitajatele ämmaemandusabi osutamine ning lisaks kehtestatakse täiendavad nõuded ämmaemandatele.

Muudatus puudutab sisuliselt väga väikest osa sünnitajatest. Viimastel aastatel on planeeritud kodusünnitusi keskmiselt ca 50-70 aastas ehk 0,3 – 0,5 % kõigist sünnitustest.

Erinevalt levinud arvamusest ei ole kodusünnitus kunagi keelatud olnud, seda valdkonda ei ole lihtsalt seadusega reguleeritud.

Eelnõu kohaselt võib ämmaemandaga kodusünnitust planeerida, kui raseduse kulgu on korra kohaselt jälgitud ning raseduse riske on hinnatud ja risk on väike.

Muudatus jõustub käesoleva aasta 1. augustil. Täpsemad nõuded kehtestatakse määrusega, kuid hetkel ei ole veel määruse eelnõud kättesaadavad. Seaduseelnõu, seletuskirja ja määruse kavanditega on võimalik tutvuda SIIN. (Uudis on esitatud lühendatult Nurmsalu Õigusabi kodulehelt.)

Järgmiseks esitan lõigu Ülle Liivamägi poolt 2012. aastal kirjutatud artiklist:

Kõik need 23 aastat olen tegelenud ka kodussünnituse ja selle tunnustamisega avalikkuses. Minu sooviks on, et need üksikud naised, kes oleksid võimelised kodus sünnitama, saaksid seda teha riigi ja meditsiini poolt aktsepteeritutena. Selleks, et te mõistaksite, miks ma rõhutan siin ”vaid mõned naised” pean ma rääkima kogu kodussünnituse viimaste aastakümnete ajaloo Eestis. Kui me 90-ndatel alustasime kodussünnitamise arendamise ja propageerimisega oli meditsiini poolne vastasseis väga agressiivne – selliseid naisi vaadati kui asotsiaale, hullumeelseid, kes seavad nii iseenda kui oma lapse elu ohtu. Nii naisi kui ka nende abistajaid püüti igati karistada ja mõnitada. Nüüdseks on seis muutunud. 2000-ndatel on suurem osa naisi sattunud beebipillide ohvriks ning nad ei ole ka hea tahtmise juures võimelised ise kodus sünnitama. Siin ei aita ka sõbranna või sünnitoetaja juuresolek, sest komplikatsioonide oht on suur. Tänapäeval võib kodus sünnitada ainult vaimselt ja füüsiliselt terve naine, kes on tublisti ka ennast ette valmistanud. Alati peab sünnituse juures olema kogemustega ämmaemand, kes suudab adekvaatselt situatsiooni hinnata. Sünnitus on tänapäeval protsess, kus  on vaja klassikalise meditsiinilise haridusega kogenud ämmaemandat sünnitaja kõrvale. Sünnitus ei ole mäng ega enesetõestus. See on raske võitlus elu ja surma peale. Tänaseks olen jõudnud seisukohale, et kodussünnitus ei tohi olla moe asi. Kodussünnitusega me ei propageeri ega tõesta mingeid väärtusi. Praeguseks on olukord kujunenud selline, et kodussünnitus on vaid mõningate selleks hästi ette valmitunud naiste privileeg koos kogenud ämmaemandaga . Mis tähendab seda, et sünnitus ilma ämmaemanda juuresolekuta ei ole aktsepteeritav. (Ülle Liivamägi. Miks vajab tänapäeva haritud naine pikka sünnituseks ettevalmistust. II. 30.10.2012)

Eelneva jätkuks ja loo sissejuhatuse seletuseks. Sünnituseks sisuliselt ja füüsiliselt valmis olev naine saab haiglas hakkama, nii et liiga ei tehta ei temale ega lapsele. Kui tegelikku valmisolekut sünnituseks ei ole, siis võib tekkida ka hirm haigla ja sealse personali ees. Nüüd on rohkem kättesaadavaks saamas kodussünnituse võimalus. Loomulikult võib hirmust haigla ees tekkida soov “üritada” kodus sünnitada. Kuid, teha sellises seisus valik kodussünnituse kasuks on vastutustundetu. Sest sünnitama peab ikkagi naine ja kui seda valmisolekut ei ole, teevad kodused olud asja hullemaks.

Lõpetuseks tsiteerin veelkord Ülle Liivamägi sõnu: Sünnitus ei ole mäng ega enesetõestus. See on raske võitlus elu ja surma peale. /…/ Kodussünnitusega me ei propageeri ega tõesta mingeid väärtusi.

Mari Kalkun, 2. aprillil 2014. aastal