Kas teil on juba sibulad aknalauale kasvama pandud?

rohelinesibul
Kevad on just nii palju väljas, et nina võtab tatiseks ja köha kimbutab paljusid. Välja, mulla sisse sonkima minna veel ei saa, küll on aga võimalik seda ehk siis mullaga kokkupuudet harrastada kodus, köögi aknalaual. Miks ma ütlen mulla sisse sonkima? Aga sellepärast, et korralikult mulda harima saab hakata ikka alles siis, kui mullal õige lõhn juures on. Enne seda aga on nii suur kibelus, et käidki, labidas käes, mööda maalappi ja songid siit natuke ja natuke sealt. Küll on hea, et see kibelus ikka sees on, sest köögi aknalaualt vaatavad vastu päris korralikud rohelise sibula puhmad. Osad on juba pealt mitu korda ära söödud, loomulikult mitte korraga, ikka jaokaupa, et pikemalt saaks. Osad on veel puutumata, vaja veel natuke oodata, et täismahlakuses võileivale panna.

Rohelised sibulapealsed hilistalvel-varavarakevadel on tõeline kingitus. Tahaks öelda, et iga endast lugu pidav rase peaks kiirustama ning sibulad köögi aknalauale mullapotti hakkama panema. Isegi, kui tundub, et raseduse ajal ei taha võib-olla nii võimast kraami süüa. (Raseduse ajal tuleb alati jälgida keha – kas toit meeldib kehale või tekitab mingeid vaevusi? Viimasel juhul kindlasti ei tohi söömisega punnitada ning parem on jätta see ebameeldivust valmistav toiduaine söömata.)

Eriti tähtis on sibul sünnitusest taastumise ajal

Päris paljudel kordadel on sibulapealsed säästnud- päästnud vastsünnitanud naisi vereülekandest. Pidage meeles – vereülekanne on alati ohtlik, sest tegemist on koe siirdamisega. Alati on ju parem, kui saadakse ise hakkama. Sünnitusjärgselt annab sibul ka neile naistele, kes ei vaja meditsiinilisi lisaprotseduure, jõudu ning jaksu. Hea on teha näiteks rohelistest pealsetest sibulasalatit hapukoorega või sepiku peale sibulapealseid lõigata.

Miks ütlen sepiku, mitte leiva?

Võib juhtuda, et sünnituse järgselt leib, eriti värske leib võib tekitada gaase. See on ääretult ebamugav ning valus. Alati, kui emal on soolestikus häired – gaasid, kandub see edasi lapsele ning ka tema pisike kõhuke võib hakata valutama. Seepärast – ettevaatust värske leivaga! Tahenenud, natuke kõva leib seda tavaliselt ei tekita.

Mis imerohi see sibul siis ikkagi on?

Kogu eelnev jutt oli lähtuvalt loodusseadusest. See, kas loodusteadus on uurinud ja kinnitanud, et rohelised sibulapealsed aitavad last kanda ja sünnitusest taastuda, ei ole teada. Küll aga võime nii ühte kui teist leida sibula keemiliste omaduste kohta. Rohkem on informatsiooni muidugi mugulsibula kui roheliste pealsete kohta. Võtan vabaduse ning võrdlen rohelisi sibulapealseid talisibula roheliste lehtedega (pealsetega), mis on meie aedades tihti üks esimesi rohelisi taimi (murulaugu kõrval). Järgnevas toetun Maia Raudsepingu raamatule ”Sibul aias ja köögis” (2006. Maalehe raamat).

Talisibula lehtedes ehk pealsetes on suhkruid, valku, C- vitamiini, A-provitamiini, B1, B2 ja PP-vitamiini, foolhapet (see on taimne – looduslik foolhape, mille puhul pole vaja karta üledoseerimis‑sümptome, mille võime saada sünteetilisest foolhappest, kui seda kasutada üle kahe-kolme esimese raseduskuu.) Mineraalainetest on rohkesti K, Mg, Fe, Zn ja P.

Kui mõelda tavalise sibula mineraalainete sisalduse üle, siis seal on  lisaks eelpoolloetletule  kaltsiumi, joodi, vaske jt. Mis see ”jt” tähendab? Seda, et seal võib olla väga palju erinevaid mineraalaineid, tõenäoliselt ka vitamiine ja bioaktiivseid aineid. Kuna looduteadused ei ole veel nii kaugele arenenud, et täpselt teada kõiki komponente, mis taimedes on, pole jõutud neid lihtsalt veel ära nimetada. Alati jääb mingi osa ainetest, mida me veel ei tunne ning mis toimivad nii, nagu Jumal juhatab.

Miks ma toon ära mugulsibulas sisalduvad mineraalid? Sellepärast, et pole loogiline, et need ei lähe mitte mingil moel rohelistesse lehtedesse edasi. Igal juhul midagi jõuab ka lehtedesse ehk pealsetesse.

Kuidas sibulapealseid kasvatada?

Üks võimalus on veega täidetud tassis või veeklaasis, aga selliselt saab minu arvates sibulapealseid väga vähe. Parem moodus on osta poest kas ajatussibulat (mitte tippsibulat, sest sealt tuleb jällegi liiga vähe pealseid) või tavalist mugulsibulat. Praegu on müügil ka eesti mugulsibulat. Miks mitte vaadata ka ökopoodidesse, äkki seal on midagi pakkuda? Valida tuleb alati halvimast parim ning kui ökoloogiliselt kasvatatud sibulaid ei ole tõesti kusagilt võtta, kõlbavad hädaga ka tavalised poe mugulsibulad. Ikka paremad kui pakendatud roheline sibul poeletil.

Et kiiremini saaki saada, võid kas avada sibula kaela või isegi natuke ära lõigata. Kui ei julge, jäta tegemata ja torka sibulad lihtsalt mullaga täidetud kasti või potti. Mulda ei pea palju olema, piisab umbes viiest sentimeetrist. Torka mugulsibulad lihtsalt sinna sisse, nii et sibula pealmine osa jääb mullast välja, ning tõsta aknalauale. Jälgi, et muld ära ei kuivaks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui lihtsalt oodata ning jälgida, kuidas sibulad kasvama hakkavad.

Nii et, pane aga sibulad kasvama ja

Head isu!

NB! Looduse poolt on nii seatud, et raske haigusega inimene rasedust kanda ei saa. Seetõttu võin rasedale isekasvatatud sibulapealsete söömist soovitada. Kui raseda keha neid ei kannata, siis ta neid ka ei söö. Värskeid sibulapealseid ja sibulaid ei tohi aga suurtes kogustes süüa inimesed, kellel on raske südame- ja veresoonkonna haigus, raske neeruhaigus või raske seedesüsteemi häire (mao-, 12-sõrmiksoole või maksahaigus).

Ülle Liivamägi, 4. märtsil 2015. aastal