Tundub, et praeguseks ajaks oleme täielikult harjunud, et raseduse ajal võivad, saavad ja tohivad kõik inimesed, kes vähegi tahavad, rasedat igalt poolt katsuda, torkida, paitada, silmadega (hindavalt) mõõta, teha kohatuid märkusi, anda eriliselt asjatundlikku nõu ning visata tobedat nalja, mis rasedale ei ole naljakas, a la

Oi kui väike kõht …
Nii suur kõht …
Sul on kindlasti väga raske …
Kas analüüsid on korras?
Mida arst sellest arvab?
Oi ära söö nii palju, siis laps kasvab liiga suureks!

Huvitav, et nad ei imesta, et mul on kaks kätt ja kaks jalga ja isegi pea kaela otsas. Ja nad ei küsi, kas ma astun esimesena parema või vasaku jalaga? Ja mind ei hoiatata, et hommikul silmade lahti tegemine võib olla kahjulik minu lapsele.

Tundub (järjekordselt tundub), et lapseootel naist on õnnistatud märklauaks olemisega kõigi ülejäänud inimeste probleemidele. Naine on kui järjekordne paljundusmasin, mille töökorras olekut tuleb pidevalt kontrollida. Selline ülitugev usaldamatus nii naise kui kogu protsessi suhtes tekitab väga suure ebakindlustunde rasedas.
Kuigi enamikele on selline katsumine, patsutamine ja märkuste tegemine ebameeldiv, siis, surudes selle tunde maha naeratava näoga, näitame, kui normaalsed me rasedana oleme. Ja kõik on ju okay.

Aga mis toimub lapsega, kui talle läheneb tema jaoks vaenulik jõud väljastpoolt? Sest mida muud saab olla näiteks küsimus – võib-olla on laps liiga väike? Lapsel pole ju võimalik vastata, et kõik on nii nagu peab. Ja pole ju ka kusagile selliste küsimuste eest põgeneda. … Kui nüüd tuleb käsi, mis on just otsustanud ema kõhtu veidi patsutada, siis kas laps ikka vajab sellist „lihtsalt patsutust“?

Mida arvata siis massaažist, kui lapse ema ennast lahti riietab võõra inimese ees, kes teda „professionaalselt“ puudutab? Ma ei hakka loetlema probleeme, mida professionaali ebaprofessionaalne puudutamine võib tekitada tulevikus nii naisele kui lapsele.

Meil puudub õigus vahele segada oma hea tahtega.

Ülle Liivamägi