Aastaid tagasi oli mul ühe emaga jutuajamine, milles too ütles, et tema on oma täiskasvanud tütrega hea sõbranna. Mina oma emaga ei ole kunagi sõbranna olnud, ei ole osanud sellest unistada. Mingil põhjusel jäi see ütlus pikalt ennast üha uuesti meelde tuletama.

Hakkasin selle mõttega mängima, mõeldes, milleks me lapsed sünnitame? Kas selleks, et vanemas eas oleks olemas hea sõber? Kas mina tahaksin oma vanematega olla sõbrasuhetes? Millised on minu enda vajadused vanematega seoses? Seda titena, väikelapsena, koolilapsena, teismelisena, täiskasvanuna, ise lapsevanemaks saanuna? Mida minu enda lapsed vajavad minult? Mida vajab poeg, mida vajab tütar? Kas lapsed vajavad pigem sõpra või lapsevanemat? Mis selles lapsevanemaks olemises nii halba on, et ma peaksin soovima olla oma lapse sõber? Kas üks roll välistab teist? Palju küsimusi.

Ülle Liivamägi Perekooli emadekooli ja pedagoogika loengutes käies sattus minu lugemisvarasse mõned aastad tagasi selline autor nagu Peeter Põld. Peeter Põllu näol on tegemist Eesti kasvatusteaduse rajajaga, kes elas ja tegutses 20. sajandi alguse Eestis. Ning kes täna saab teenimatult vähe tähelepanu, hoolimata tema hindamatust panusest. Peeter Põllu õpetus kasvatusest on tänasel päeval vägagi aktuaalne ja mis minu jaoks oluline – põhineb kindlatel, selgetel ja arusaadavatel, meie kultuuriruumi sobivatel väärtustel (loe Peeter Põllust rohkem siit).

Peeter Põllu kirjutatust jäi mulle kõige muu kõrval kõlama näide sellest, kuidas mõjutab üht tulevast meest see, kuidas vanemad lasevad temal väikese poisina käituda kommipoes. Kui väike laps on harjunud iga kord poes saama maiustusi kui tal aga tahtmine tuleb, siis ei ole meil mitte mingit põhjust arvata, et ta täiskasvanuna oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks samamoodi ei soovi käituda. Ta seab siis iseenda vajadused alati esikohale, olles võimetu ise vanemana oma lapsele vajalikke piire seadma.Kuna plikalikult ja poisikeselikult käituvaid emasid-isasid/ vanaemasid-vanaisasid tuleb elus näha pidevalt ning kuna endalgi on iseenda kasvatamisega tulnud vaeva näha, sestap jäi see mõte ennast minus edasi arendama.

Kasvatuse pikaajalised eesmärgid; väärtused, millele tugineme

Peeter Põllu kirjutatu sisaldab hoopis erinevas kontekstis või rõhuasetuses neid punkte, mida me tavapäraselt kaasajal oleme harjunud mõtestama rääkides „laste kasvatamisest“.
Peeter Põld sunnib mõtlema kasvatuse pikaajaliste eesmärkide peale, rõhutades nende sõnastamise vajadust. Ta peab oluliseks väärtuste teadvustamist, millel oma kasvatuses põhineme. Põllu nägemuses, nii nagu mina seda mõistsin, on lapsepõlv kindlalt lapsevanema juhtimise all olev ettevalmistus lapse hilisemaks täiskasvanu eluks ja uue järeltuleva põlve üleskasvatamiseks. Kus eksamiks on kõik see, kuidas laps hilisemas elus iseendaga toime tuleb, mida väärtustab ja kuidas eluprioriteedid seab, kuidas abielu hoidmisega hakkama saab, ise omi lapsi kasvatada suudab.

Kasvamine, kasvatamine ja hooldamine

Sisemise arutelu tulemusel avastasin enda jaoks sõna „kasvatus“ kõrvale sõna „hooldus, hooldamine“. Kuigi sõna hooldamine on meile tuttav, ei ole tänapäeval sugugi lihtne leida selle sõna lahtiseletamist ( Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmist: hoolitsus, hooldamine, kellegi v. millegi vajaduste arvestamine ja rahuldamine). Ilmneb, et sõnadel kasvamine, kasvatamine ja hooldamine on rikkalik sisu, seda järelikult ka lastega seonduvalt.

Vaatame veidi laiemalt. Taim ka kasvab, kasvamiseks vajab ta sageli mulda, vett, pimedust ja valgust, toitaineid jmt parajas koguses. Me kasvatame oma taimi või on see siiski nende hooldamine? Hambad vajavad hooldust, kasvavad nad enamasti ise, mets vajab hooldusraiet, mets kasvab ise. Lemmikloom vajab hooldust, siis ta kasvab hästi. Kasvatust vajab ta ka, aga nimetaksin selle pigem dresseerimiseks, loom õpetatakse käituma kindlate nõudmiste järgi, reageerima kindlatele käsklustele jne.

Kuidas on lapsega?

Lapsel peab kõht täis olema, eelistatult tervislikult, laps peab oma uned ära magama, laps peab õues käima, mängida saama, lapsel peab olema soe tuba ja oma voodi, korralikult ilmastikuoludele vastavad riided jpm. Pannes kokku Peeter Põllu nägemuse kasvatusest, siis järeldan, et ülalmainitud vajaduste osas on tegemist lapse hooldamisega. Seda kõike pakume ka oma lemmikloomale. Kuid mida me lapsele lisaks peame pakkuma? Lapsi on võimalik alati ka dresseerida, õpetada hästi käituma. Kuid sellel tegevusel on kasvatamisega Peeter Põllu nägemuses vähe ühist. Lisaks tuleb juurde alati ka küsimus, et kes kasvatab? Kui lapsevanem on sõber, siis toimub lapse kasvatamine lasteaias, koolis? Kas sealsed väärtused ja kasvatuslikud eesmärgid on meil enda jaoks sõnastatud ja sobivad meile?

Kes on sõber?

Mõtisklen nüüd veidi sõna sõber üle (EKSS seletus). Kes on meie jaoks sõber? Minu jaoks on sõber keegi, kellega olen kokku saanud ühiste huvide või sarnase maailmavaate tõttu. Keegi, kellega mind lisaks huvidele ühendab ka ühiselt läbielatu, kellega on meeldiv vestelda, kes on valmis mind kuulama. Kuid siiski on suhtlemine vabatahtlik ja kestab seni, kuni mainitud ühendavad osad on olemas. Ma ei vastuta oma sõbra elu eest, mul ei ole kohustusi.

Kas pole mitte nii, et sõbrasuhetes otsustatakse võrdselt käitumiste osas? Et suheldakse siis, kui on aega? Et hea sõber tähendab olla olemas, muude olulisemate kohustuste kõrvalt? Et tõeline sõber ütleb vahel ka midagi häirivat ja õpetlikku, kuid talle ei pruugi kunagi õigus jääda?

Sõber või lapsevanem?

Sellelt pinnalt küsiksin, et kui keegi soovib olla oma lapsele sõber, siis milline on tema nägemus enda rollist lapsevanemana? Kas ta kasvatab või hooldab last? Millised on tema kasvatusalased eesmärgid? Ja kuidas ta kavatseb oma kasvatusalased eesmärgid ellu viia, kui temal sõbrana ei ole suuremat sõnaõigust kui lapsel-sõbral?

Julgen väita, et sõber on palju lihtsam olla kui lapsevanem. Sest teate, lapsevanem peab tegema sageli ka lapse jaoks ebapopulaarseid otsuseid, kartmata lapse reageeringut ja suhtumist. Lisaks ei pea sõber pead vaevama selle üle, et kuidas teine sõber oma eluga 20-30a pärast hakkama saab. Kogu võimalik huvi põhineb vaid vabatahtlikkusel.

Neil küsimustel on ka teine ja väga sügav pool:

kas laps vajab sõpra või lapsevanemat?
Mina ütlen enda kogemuse põhjal lapsena ja nüüdse lapsevanemana, et laps vajab lapsevanemat. Sest kuidas on lapsega, kellel on olnud vanemad head sõbrad, aga mitte lapsevanemad? Kelle eest on küll hoolitsetud, kuid keda pole kasvatatud? See laps on kasvatamata.

Häid sõpru leiab ta ise, häid lapsevanemaid aga pole tal mujalt võtta. Laps vajab lapsevanemat ka siis, kui ta on ise täiskasvanud ja lapsevanem. Vanema inimese kogemus, uut põlvkonda väärtustav vanavanem on tuhandeid kordi hinnalisem kui oma sõprust pakkuv sõber-vanem või sõber-vanavanem.

Kaisa Nurmsalu, 5. märtsil 2014. aastal