Omandasime põhikoolis bioloogiatunnis inimese anatoomia ja füsioloogia sel määral, et hoida oma keha terve ja toimivana. Seega peaksime kõik oskama tavakoolist saadud teadmiste abil teha vahet, millist „tervise“juttu uskuda ja millist mitte, sest teame, kuidas miski meie kehale mõjub.

Koolirepertuaari ei mahu erandid kõigis oma üksikasjades. Näiteks ei räägita seal kuigi palju vanema inimese keha toimimise eripäradest. Samuti ei jõudnud me koolis õppida kuigi täpselt, mis toimub naise kehas raseduse ajal, mis toimub sünnituse ajal ja missugune on väikelapse anatoomia ja füsioloogia. Iga erandjuhtum on omaette maailm. Erandjuhtumite maailma tundes teame, miks miski toimib või ei toimi ja mida teha selleks, et asi vajadusel toimiks, niipalju kui see meist oleneb. Kahjuks, nagu öeldud, kooliprogrammi see kõik lihtsalt ei mahu.

On loomulik, et tänapäevase info kättesaadavuse juures intelligentne naine teab, mis täpselt tema kehas raseduse ja sünnituse ajal toimub. Kui me elaksime keskajal, siis oleks loomulik, et naine ei teaks, missugune roll on näiteks vereringel, oksütotsiinil ja närvisüsteemil sünnitusprotsessis. Või seda, millest täpsemalt valutunne sünnituse ajal tekib ja mis on loogiliselt need asjad, mis aitavad valutundega toime tulla. Tal polegi seda vaja, sest tema oma teadmistes põhineb esivanemate kogemusele, kuidas ennast aidata. Seepärast protsessi ennast ei olnud vaja peensusteni teada. Meie oleme kaotanud kogemused või usalduse kogemuste vastu. See on põhjus, miks peame protsessi peensusteni tundma.

Tänapäeval, kui inimesele on meedia kaudu kättesaadav kõige-kõige värskem informatsioon inimese kehast, on loomulik, et haritud naine teab, millest millegi toimimine või mittetoimimine tema kehas on tingitud. Sellelt baasilt oskab ta lahendada ette kerkivaid küsimusi oma keha suhtes ning teha valikut „halvimast parim“. Sellise teadmiseni jõuab, kui lisada 9. klassi bioloogiatunnis omandatule väike kogus spetsiifilisi teadmisi akadeemilise meditsiini õpikust. Sest algpõhi on ju kõigil olemas. Olgu täpsemaks teemaks siis rasedus, sünnitus, väikelaps või menopaus. Ajakirjade-portaalide terviserubriikides pakutav on väga sageli kellegi tõlgendus algteadmistest ning võib seetõttu olla eksitav või lausa vale.

Miks peaks intelligentne naine tänapäeval seda teadma, kui on olemas inimesed, kes on seda spetsiaalselt õppinud ja kes igapäevaselt nende teemadega kokku puutuvad?

  1. Vaatamata spetsialistidele kannab rasedust igapäevaselt naine üksi.
  2. Kuigi ämmaemandad-arstid on varem sünnitavaid naisi näinud ja ise võib-olla kunagi sünnitanud, peab konkreetse lapse või lapsed sünnitama naine ise.
  3. Kuigi on olemas arstid, on iga päev ja iga minut vaja väikese ja üliväikese lapse kõrval olla tema emal.

Neis valdkondades on iga juhtum individuaalne. Ning mõnikord on vaja lahendusi ülikiiresti. Hea lahenduse võti on alati peidus pisiasjades. Sellisel juhul tulebki meil mängu mõtlev naine.

Mõtlev inimene on see, kes, toetudes algteadmistele ja tundes valdkonna pisiasju, suudab leida lahenduse keerulises situatsioonis. Mõtlev naine on see, kes väärtustab ennast naisena ja seetõttu  langetab oma keha puudutavad otsused isiklike anatoomia ja füsioloogia baasteadmiste pealt. Ja  mõtlev naine, kui ta on ema või on saamas emaks, teab, et lapse eest siin ilmas vastutab tema ja mitte keegi teine.

Ülle Liivamägi, Mari Kalkun

13. veebruaril 2013. aastal