jahuveski

Elektriline jahuveski

Olles lugenud meie logiraamatust Ülle Liivamägi artiklit „Leib“ ja Mari Kalkuni artikleid „Juuretisega rukkileiva tegemise õpetus“ ja „Idandid ja rukkileib“, võiks järgmine loogiline küsimus olla, kuidas seda head ja kvaliteetset isejahvatatud jahu siis saab? Kodustes oludes.

Enne teema juurde asumist tsiteerin Mari idandite ja rukkileiva artiklit, kus on öeldud, et „Isetehtud leib (ilma pärmita) sisaldab nii rikkalikult mineraalaineid, vitamiine ja toitaineid, et sisuliselt on igapäevased põhivajadused kaetud“. See on tõesti oluline ja mõtlemapanev teadmine. Kuid nagu paljudel juhtudel, siis saavad ka leivateo juures määravalt oluliseks mitmed nüansid. Näiteks jahu kvaliteet. Ei ole võimalik saada kehale kõiki vajalikke mineraal- ja toitaineid sisaldavat leiba, kui algtooraine ei ole kvaliteetne.

Praegusel ajal kirjutatakse palju teravilja kahjulikkusest. Et teraviljatoodete tarbimine tekitab allergiaid ja muid tervisehädasid, kroonilisi haigusi ning paljudel inimestel on tekkinud teravilja talumatus. Minul tekib küsimus, miks? Kas tõesti on süüdi paha teravili, mis on aastasadu meie esivanemaid toitnud, elus hoidnud? Kui teravili on nii halb, kuidas sai see olla võimalik? Kuidas need inimesed vanasti üldse ellu jäid ja lapsi sünnitasid, kui teravili oli põhiline toiduaine ja mineraale/vitamiine purgist juurde võtta ei olnud? Samas vanasti ei olnud selliselt allergiaid ja toidutalumatust ja ei ole teada, et leiva söömisest keegi oleks ülekaaluliseks muutunud, diabeeti või vähki haigestunud või dementseks jäänud. Nii nagu praegu teravilja kohta väidetakse. Kusagil on loogikaviga ja põhjused peavad olema mujal kui lihtsalt selles, et teravili toiduainena on halb. Pigem tekib mul küsimus, et kuhu jõuame nii, kui kvaliteetset teravilja üldse ei tarbi?

Nagu Ülle leiva artiklis kirjutas, on probleem selles, et peale jahvatamist hakkab jahu kopitama ning nelja kuu möödudes on ta kehale mürgine. Ehk siis jahu, mida tarbime, peab alati olema värske. Me ei tarbi vanaks läinud piimatooteid ja veel vähem roiskuma läinud liha. Jahu puhul ei saa me lihtsalt enam aru, kui jahu ei ole hea. Teine mõiste, millest meie perekoolis on alati räägitud, on jahu tuulutamine. See on sõna, millest enamik tänapäeva inimesi ei ole enam midagi kuulnud, kuid teraviljast valmistatud toitude kvaliteedist rääkides on seegi tegevus määrava tähtsusega. Vanasti tuulutati jahu alati ja tuulutamata jahust leiba ei tehtud. Jahu tuulutamisest ja jahusõelade rollist räägib Ülle emadekoolis.

Kolmas teema on jahvatamise viis. Vanasti jahvatati jahu ainult kiviveskis, kivijahvatusega. Kiviveskis teravili muljutakse, hõõrutakse kivide vahel jahuks. Tänapäeval teravili enamikel juhtudel riivitakse jahuks. See on oluline vahe. Täpsemalt sellest erinevusest kuuleb aga alles emadekooli II kursusel.

Kuidas seda värsket jahu ja pudruhelvest siis saada?

Meil on selleks olemas kodus veskid – helbeveski ja jahuveski. Aastate jooksul on katsetatud mitmeid erinevaid veskeid, praegu oleme pidama jäänud firma Schnitzer veskite juurde. Schnitzeri veskid on kõik kiviveskid. Kodustes oludes kivijahvatusega jahu valmistamine on täiesti võimalik väga lihtsa vaevaga. Nii veskid ise kui kivid on vastupidavad, veskikivid on iseterituvad. On mudeleid, mis töötavad elektriga ja on käsiveskeid.

Sternum Poes on olemas müügil nii jahuveski kui helbeveski. Poodi oleme valinud mudelid, mis meie endi jaoks on parimad. Jahuveski on sobilik kõikide teraviljade jahvatamiseks, saab teha nii nisujahu, rukkijahu, odrajahu kui kaerajahu, samuti helbeid samadest teraviljadest. Jahuveski puhul saab jahvatuse jämedust reguleerida. Jahvatamise kiirus jämeda jahu puhul on 250g/min, peenjahu puhul 100g/min. Helbeveski kiirus on 110g helbeid minutis. Piisavalt kiire.

Nii jahu kui helveste valmistamine on mugav protsess ja seda võib teha ka vahetult enne pudrukeetmist või küpsetama asumist. Jahvatamine ja helvestamine on ka laste jaoks tore ja jõukohane tegevus.

Teravilja müüvad valitud ökopoed, kuid teravilja suuremates kogustes on veel võimalik saada kohalike talunike käest. On suur privileeg, kui Sul on praegu veel kontakt teraviljakasvatajaga, kelle kasvatusmeetodeid saad usaldada. On privileeg, kui Sul on võimalik tarbida jahu, mis ei ole kopitanud ja mis on jahvatatud vanadel aegadel ainumõeldaval kivijahvatuse meetodil. Ja on suur privileeg, kui saad küpsetada leiba, mille taigen on valmistatud enda värskelt jahvatatud jahust.

Kaisa Nurmsalu
11. märtsil 2015. aastal