Selleks on vaja astuda mõned sammud: teha endale selgeks oma kosmeetikatoodete koostis ning tutvuda looduskosmeetika tootmise reeglitega. Järgnevalt Ülle Liivamägi soovitus koduse kosmeetika koostisega tutvumiseks.

Kosmeetika on suur saladus, näib lausa müstikana. Juba läbi aastatuhandete on teada, kuidas on hoitud ja varjatud retsepte, mille järgi tehakse kosmeetikatooteid ja parfümeeriat. Samas peab iga professionaalne aroomterapeut  natuke neid telgitaguseid ja saladusi tundma, ja kui päris aus olla, siis on see ka väga põnev. Meie ees on ”nõiaköök” ja seda täiesti teaduspõhiselt.

Eestis on moesõnaks saanud ”looduslik, looduslähedane, öko” jne. Enamus trenditeadlikke inimesi langeb tootelõksu, kui selle pakendil või nimes leidub tuttav laiend ”looduslik”. Samas ”teadjamad” ehk ökomemmed ja ökotaadid (huvitav termin 20-30 aastaste inimeste kohta!), on teinud valiku, et ostavad ainult biotooteid.

Nii ühed kui ka teised usuvad, et kui toote pakendil on mainitud mingigi taime nimi, eesliide bio- või öko-, siis ongi  kõik kohe tervislik! Seega enamus inimesi valib pikalt mõtlemata ka ”kosmeetika puhtast loodusest” – nii nad vähemalt arvavad. Kahjuks pole see kõik nii lihtne ja ohutu. Ja kui me räägime kosmeetikast, siis tegelikkuses erinevad sellised ”öko”reklaamitud tooted  väga vähe müügil olevast tavakosmeetikast.  Ainult hind on erinev.

Alustagem algusest – Teie kodukosmeetika koostisest.

Iga kosmeetikatoote peal on kirjas, mida see sisaldab. Kosmeetikatoodetes kasutatavate ainete nimed on klassifitseeritud ühtsesse süsteemi – International Nomenclatur of  Cosmetic Ingredients, lühendatult INCI. Ühtlustamisele vaatamata on tegemist keelega, millest ”tõlkeraamatuta” juba naljalt läbi ei pure.

Minu esimene ja kõige tähtsam nõuanne on:  korjake kokku oma kodus olevad hügieeni- ja kosmeetikatooted ning ”tõlkige” nende koostisosad endale arusaadavasse keelde. Selleks saab  kasutada kas Interneti vastavaid lehekülgi või näiteks”Sininisuka” poolt välja antud raamatut ”Vaata oma ostukorvi”. Viimasel on mitu eelist: eesti keeles, saab poodi kaasa võtta,  sisaldab nii toidus kasutatavate E-ainete kui ka kosmeetika- ja hügieenitoodetes olevate ainete loetelu koos nende ohtlikkusastme ja teadaolevate toimetega inimorganismile. Raamat pole küll täiuslik, kuid algpildi oma riiulitel leiduvast siiski saate.

Tootekoostise juures tuleb teada, et ainete  nimekiri on antud alanevas järjestuses. Alustatakse ainetest, mida on tootes kõige rohkem ja siis järgnevad kõik ülejäänud.

INCI-loetelu puudutavas määruses on aga üks nõrk koht. Nimelt: kui  komponendi osakaal tootes on alla 1%, siis võib neid nimetada ükskõik millises järjekorras. Ja siit saab alata suur ”valge vale”. Tänu sellele klauslile võivad tootjad tõsta hetkel populaarsed taimsed komponendid, mida on tootes näiteks alla 0,01%  või vähemgi, enne neid komponente, mida on 0,99%. Järjestus muutub ja tundub, et tegemist on väga loodusliku tootega. Eriti ”hea” on see siis, kui neid alla 1% aineid on terve tosin. Selliselt jääb taimne komponent sildil justkui keskpunkti ning jätab visuaalselt mulje väga loodulikust ja kasulikust tootest. See on üks kõige levinumaid nippe tarbija tüssamiseks.

Tarbijatena tuleks teada, et kosmeetika- ja hügieenitoodetest tekkinud probleeme vaadeldakse tavaliselt kui inimese enda ülitundlikkusreaktsioone. Kui palju selles on tõtt, kui palju küsitavust, saate otsustada, olles oma kreemide, shampoonide jms salakeele lahti muukinud.

Ülle Liivamägi

5. detsembril 2012. aastal

Järgmises e-perekooli loos ”Kuidas teha kindlaks, kui tervislik on minu kasutuses olev kosmeetika? 2. lugu” seletab Ülle Liivamägi lahti looduskosmeetika tootmise reegleid. Neid teades oskame hinnata, kas meie kasutuses olev kosmeetika vastab looduslikkuse nõuetele.