Meie majas õpitakse ja tehakse tööd koos lastega. „Oi! Kui tore!“ on meie kooliga esmase kokkupuutuja esimene reaktsioon. Kui aga seda reaalsuses kogetakse, muutub nii mõnegi arvamus. Siis öeldakse: „See on nii eriline!“ Kõigi arvamus muidugi ei muutu.

Lastega koos tegutsemises ei ole mingit erilist eesmärki või põhjendust. Ülle Liivamägi Perekoolis käivad pered, kuhu on juba sündinud või on sündimas lapsed. Lastega koos õppimine (mis on tegelikult töö tegemine) on kõige loogilisem ja tavalisem elu. Kui naine saab lapse, siis on ta loodud olema koos lapsega (sest laps ei saa üksi hakkama) ja on loomulik, et järgnevad eluaastad kulgeb tema elu koos lapsega. See on loomulik ja ei ole mitte mingit põhjendust, et elu elamiseks tuleb ema lapsest eraldada. Isa ja vanavanemate roll on lapse elus äärmiselt tähtis, aga esimestel eluaastatel on lapse jaoks siiski kõige tähtsam ema kohalolek. Isa ning vanavanemate suurim roll on seda koosolemist toetada.

Lapsega koos tegutsemist tuleb harjutada
Enamik meie maja naisi on tulnud esmalt ennast sünnituseks ette valmistama, seejärel titetundi ja emadekooli. Titetund ja emadekool on lisaks pakutavale õpetusele ka heaks alguseks lapsega koos tegutsemise õppimiseks. Jah, lapsega koos tegutsemist tuleb õppida ja harjutada. Esmalt titetunni 45 minutit, kus tita võib esimesed korrad tõesti nutta, kuna kõik on uus nii tema kui ka emme jaoks. Kuidas olla? Kuidas magada? Kuidas süüa? Kuidas pissida-kakada? Kuidas hakkama saada täiesti võõras seltskonnas? Kui ema ei lähe närvi ja ei saa lapse peale pahaseks (et tundi ei saa kohe kaasa teha maksimimaalselt), siis laps harjub ja üsna pea saavad mõlemad, nii ema kui ka laps tundi kenasti kaasa teha.

Naine suudab hästi teha mitut asja korraga
Sama on Emadekooli loengutega, kus loeng kestab juba 1,5 tundi ja kus tuleb tähelepanelikult kuulata ja üht-teist ka üles kirjutada. Emadekool kestab mitu aastat, see on lapse suurima arengu aeg. Kui esimestes loengutes on emme mure ehk see, kuidas loengu kõrvalt lapse tissitamine, pissimine-kakamine ja magama uinutamine saaks toimetatud, siis suurem laps läheb ema kõrvalt kindlasti kaugemale maid avastama ja kibeleb loengusaalist väljagi. See kõik on täiesti loomulik ja, kui ema soovib, saab ta lapse hoitud ja toimetused toimetatud kenasti ka loengu kõrvalt.

Ühest asjast pean kirjutama
Sellest, et ühiskonnas on valdavalt kujunenud arusaam, nagu laps/lapsed segaks loengu teemale keskendumist. Oskus keskenduda, oma tähelepanu kontsentreerida on tõesti inimese elus üks tähtsamaid oskusi. Igaühel meist on kogemused, kuidas saame oma tööd tehtud ja kuidas mitte. Ja tõsi ta on, et väga sageli on kogetud, et lastega koos töid tehtud ei saa. Samas on lapsega koos tegutsemine tegelikult paljude emade-isade sügav soov. Üldine suhtumine ja arusaam näib aga olevat tugevam ning esimeste tagasilöökide puhul tulebki kahetsustundega loobumine.

Ülle Liivamägi on andnud mulle ja paljudele teistele selles osas uue vaate. Lühidalt öeldes on see järgmine: kui olla mõttega loengu teema juures, ei sega tema kontsentratsiooni miski. Vastupidi – see inimene, kui tal on laps või lapsed kaasas, saab loengust tunduvalt rohkem kui teised. Tekib küsimus – kuidas nii? Sest laps või lapsed hoiavad tähelepanu erksana.
Ülle Liivamägi Perekooli kogemus näitab, et lapsega koos õppivad emad, kes ehk enamus loenguajast lapsega asjatavad, kuid on samal ajal mõttega loengus räägitava juures, suudavad palju paremini teadmist vastu võtta.

Kui ema harjub lapsega toimetama ja loengus räägitavasse kontsentreeruma samaaegselt, on see tegelikult väga suur oskus kogu eluks, mille olulisust ehk kohe sealsamas ei mõistagi. Kui ema harjub lapsega koos toimetama perekooli loengusaalis, siis saab ta kõik muud toimetused tehtud koos lapsega ka väljaspool loengusaali. Kui naisel säilib aktiivne mõtte- ja õpitegevus ka peale lapse sündi, siis ei ole lapsega koos toimetamine kunagi väsitav ja koormav.

Ei ole olemas last, kellega koos õppimine ei oleks võimalik!
See on tõesti nii, et ei ole olemas last, kellega koos ei oleks võimalik õppida, tööd teha või koduseid toimetusi toimetada. Kui see millegipärast ei õnnestu, siis ei ole põhjus tavaliselt lapses. On hästi tore näha, kuidas esimestel kordadel perekooli tulnud emad, kes arvavad, et nende lapsed on liiga püsimatud, et nendega koos loengutes käia, saavad hiljemalt poole aasta pärast sellega kenasti hakkama. Kõik nõuab aega, harjumist ja kindlasti ka tagasilöökide puhul mitte loobumist.

e-perekool