Soojade küpsetiste lõhn on see, millega tänapäevalgi püütakse ostjaid. Lõhn on hõrk ja toob meelde paljudele ema-vanaema pühapäevahommikuse leiva- või saiaküpsetamise. IMG_2738

Kuidas on see aga saanud üldse võimalikuks, et peres nii tavaline asi nagu leivategu on läinud peaaegu ainult leivatehaste kätte! Ainult üksikud pered on need, kes on säilitanud leivaküpsetamistraditsiooni või siis on uuesti oma peres ellu äratanud leivaküpsetamistraditsiooni. See on täpselt nii ka sünnitusega. Leivategu ja sünnitamine on ääretult sarnased. Mõlemad on läinud suurte teadjate vabrikute kätte, kus konveierist tuleb kas siis leib või saadakse kätte laps. Mis vahet seal on! Ja ainult üksikud on säilitanud selle traditsiooni või siis ellu äratanud traditsiooni sünnitada ise. Põhjamaades on olnud alati au sees rukkileib. Ning sünnitamine on eelnevatel aastasadadel samuti olnud au sees. Leib toodetakse tehases, mida suurem, seda parem. Pane tähele seda väikest valet, mis leivapakendi peal on – leiva valmistamiseks on kasutatud naturaalset juuretist. Super! Kõik on ju väga hea, sest rukkileib on õige leib ainult naturaalse juuretise peal (pane tähele sõna ”juuretis” – juur  – ….) tehtuna. Sellisel leival on sees jõud ja vägi, kogu tema tarkus, mille ta meile annab, mille me temast kätte saame. Ainult naturaalse juuretisega valmistatud leivast oleme me suutelised lisaks energiale kätte saama ka tänapäeval nii defitsiitseks muutunud Mg, … . Kui nüüd aga lugeda pakendilt edasi, mida leib siis lisaks kõigele muule sisaldab, on seal kirjas pärm. Juuretisega valmistatud leib ei vaja valmimiseks pärmi. Selle ühe komponendiga muudetakse kogu leib praktiliselt kõlbmatuks. Jah, ta täidab kõhtu, aga jõudu ei anna ja oma elujõudu ka mitte. Ning lõpuks on leib ka veel viiludeks lõigatud! Paneme nüüd selle sünnituse konteksti. Kõik sünnitushaiglad pakuvad loomulikku sünnitust. On toredad ja mugavad eraldi palatid koos televiisoriga, vannid, dušš, erinevad konstruktsioonid ja atribuudid. Mida kõike võib kasutada sünnituse juures, on järid, kõik olemas, täitsa tipp-topp (juuretis on olemas – juur-…) ja siis äkki … /…/ (toim) Sama on leivaga. Pärmiga leib on tühi, see on täide, ballast ning lihtsalt maitsemeeli pettev söögipala. Õige leib, millest on võimalik saada tõeline vajalik osa, on ainult juuretisega. Ja juuretis peab samuti olema õigesti tehtud. Leivateost on e-perekoolis olnud ennegi juttu, aga mitte jahust, millest leiba tehakse. Vanarahvas (midagi ei ole teha, ma siiski kasutan seda sõna, kuigi see tundub nii iganenud väljendina meie praegusel sajandil, mil me oleme nii modernsed ning loodusteaduslikult haritud), vanarahvas teadis just loodusseadusi ja seda, et teravilja ei jahvatata mitte kunagi sügisel kõike korraga. Talveks vajalik teravili jahvatatakse osade kaupa. Aasta jooksul käidi mitmeid kordi veskil. Ikka osade kaupa käidi jahvatamas, et jahu käest ära ei läheks. Ja nii tehti osade kaupa jahu ja tangu (tuleta meelde näidendit ”Sada vakka tangusoola”). Teati, et jahu läheb käest kopitama (kopitama – koputama… Kes koputas – mida?) ja kopitanud jahu on ohtlik. Poodides müüakse aga peaaegu alati just KOPITANUD jahu. See oli termin, mida kasutati elujõu kaotanud ja kehale mürgiseks muutunud jahu kohta. Loodusteaduslikult see jahu mürgine ei ole, loodusseaduse kohalt aga on. Ja kes on tundlikuma maitsemeelega, see tajub ära, kui jahu pole õige. Millal jahu on kopitanud? Põhimõtteliselt peenestatud teravili ja jahu hakkab surema kohe, kui ta on peenestatud. Kui taime suremise ajaks peetakse 20 minutit, siis jahu puhul, olenevalt säilitamistemperatuurist, on see kuni neli kuud. Nelja kuu jooksul hakkab jahu tasapisi oma elujõudu kaotama ning muutub kopitanud jahuks. Seega, poest ostetava jahu puhul tuleks alati kindlaks teha, milllal see jahu on jahvatatud. Paraku jahvatamise kuupäeva toodetel reeglina kirjas ei ole, on vaid realiseerimise lõppkuupäev. Ja jahude realiseerimise lõppkuupäeva puhul ei ole arvestatud loodusseadusi, vaid loodusteadusi, seega on peale jahvatamist jahu lubatud müügiperiood tavapoe jahude puhul kõige vähem aasta ja ökojahude puhul kuus kuud. Kui tavapoes on jahu värskem kui öko-poes, siis valiksin alati tavapoe jahu. Kuigi kasvatusmeetodid räägiksid ökopoe kasuks, siis KOPITUS-aste räägib vastupidist. Sama põhimõte ja sama jutt kehtib ka pudruhelveste puhul. Linnaoludes on kaasajal vahepeal veskil käia keeruline, aga keeruline ei ole ise teraviljast jahu jahvatamine ja pudru tarvis helveste helvestamine, sest kõik vahendid selleks on soovi korral kättesaadavad. Nisu, kaera, odra ja rukki tera terviklikult võib säilida aastaid, ilma et kahjustuks tema sees olev energia. Nii kaua kui tera on idandatav, nii kaua, kui ta idanema läheb, on ta ka elujõuline ning temast tehtud jahu on elujõuline. Tera on võimalik kodus suuremates kogustes suletavates klaaspurkides hoida ja vajadusel sealt võtta ning jahuks või helbeks teha. Täiesti veendunult võin öelda, et sellisest jahust küpsetatu on hoopis maitsvam ning loomulikult ka tervislikum kui poest ostetud jahust või helvestest tehtu.

RÄNDAJA

Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. – Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulekene siiski vilgub viimati.

Koputan ja astun sisse – lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba  – mõtelge!

Soe saun ja lõhn nii armas. – Tühi kõht. – ”Kas soovite, külamees, vast sooja leiba?” Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba! Oh küll maitses magus see! Soe leib ja soe süda, perenaine tasane.

”Kust sa tulid, kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees!” Sealt ma tulen, sinna lähen, olen vaene reisimees.

”Mitu venda sul või õde? Isa, ema  elavad?” Mina üksi! Kibe tõde, kõik nad ära surivad.

”Tibi-tibi, tibi-tibi – suurem neist on kukeke. Mul on neli kanapoega, jutt neid ajas ülesse…”

1905 Juhan Liiv