Traktor_sin (1)

Eelmise looga jõudsime välja meditsiiniliste protseduurideni, mida raseduse ja sünnituse ajal tehakse. Vaatlesime küll ainult kahte, kuid mõte liigub ka teiste huvitavate loodusteaduslike katseteni, mida rasedatega tehakse.

Tsiteerin Pat Thomasi raamatukest ”Rasedus” (välja andnud kirjastus Tänapäev 2001. aastal) Soovitan lugeda ja vaadake, see raamat kuulub juba meie sajandisse. Leheküljelt 10 loeme:

”Meie võime ju uskuda, et elame siin, Läänes, ühes kõige arenenumas kultuuris kogu maailmas, samas aga on meie suhtumine rasedusse ning sünnitusse suuresti alaarenenud. Meie suhtume sellesse kui rutiini, mitte aga kui elusündmusse. Meie jaoks on naine kui kehaosade kollektsioon: rohkem näeme emakat, emakakaela ja rindu kui indiviidi tema muutumises.”

Siin tulevad kohe meelde günekoloogid vastuvõtult: ”No kuidas meie proua emakas nüüd siis elab?” Tähendab, et mina naisena olen toonud oma emaka kontrolli. Täpselt nagu auto autohooldusesse? Natuke nagu absurdne! Loomulikult vajab selline suhtumine just loodusteaduslikku lähenemist. Ma ei saa ju ühelegi auto osale läheneda läbi loodusseadusliku vaatenurga. Kehtivad küll teatud füüsikareeglid, kuid mitte loodusseadus. Aga loeme edasi:

”Ema väljendab hirmu oma või vastsündinu tervise üle, meie aga ei vasta sellele mitte targa nõuande ja inimliku usalduse kinnitamisega, vaid rutiinsete analüüside ja protseduuridega. Harva kui mainime, et rutiinsete analüüsidega kaasub rutiinrisk. Tõepoolest dr Marc Kieese, üks professionaalse rasedushoolde käsiraamatu ”Tõhus rasedus- ja sünnitushoole (Effective Care in Pregnancy and Childbirth) autoreist, hindab, et sajast arstide ja ämmaemandate poolt kasutatud rutiinsest protseduurist on pelgalt kakskümmend emale ja /või lapsele täiesti kahjutud.”

Kui seda lõiku lugeda, siis siin on sulaselgelt kirjutatud, et tegemist on loodusteadusliku lähenemisega. Ja nii see just on. Samas kui naine on juba jäänud rasedaks (isegi kui see on tõesti tehniline – kunstlik viljastus, mida teostatakse läbi loodusteadusliku vaatenurga), siis hakkavad talle kehtima hoopis teised, loodusseadused ja sealt ka teised reeglid. Rasedusega koos toimuvad kehas muutused, mida me siiski praeguseni pole võimelised lõpuni kontrollima ega määrama. Loodusseadus on tugevam. Tasuks mõelda, mida annavad rutiinsed analüüsid ja protseduurid? Kas teave, mis neist saadakse, aitab alati sünnitada paremini, kergemini? Ja üldse, kes neist huvitub? Aga vaadake seda teksti veelkord.

”…sajast arstide ja ämmaemandate poolt kasutatud rutiinsest protseduurist on pelgalt kakskümmend emale ja /või lapsele täiseti kahjutud.”

Tähendab, et kaheksakümmend (80) protseduuri sajast on kahjulikud või lausa eluohtlikud! Nendes kohtades segab loodusseadus loodusteadusele vahele. Jällegi näeme, et loodusseadus on tugevam. Loomulikult ei hakka inimesed nii lihtsalt analüüsima, mida loodusteadus meile annab ning hindama seda kõike läbi loodusseaduse prisma. Me püüame naist, loodet, loodust kontrollida, kuid kaotame sellega tihti kõik. On situatsioone, mida pole kunagi võimalik kontrollida, on seisundeid, mis ise ennast korrigeerivad. Samas kõige ohtlikum looduses on ülim kontroll. See on haiglaslik. Inimestel, kes on ülimalt korra-puhtuse armastajad, korrafriigid, on suurim risk muutuda türannideks ja/või mõrtsukateks. Mäletan üht kõnelust grafoloogiga, kes oma nooruses oli teinud koostööd mitmete asutustega. Tema sõnul inimesse, kellel on kaunis, korralik käekiri, tuleb suhtuda suure ettevaatlikusega. Miks? Mõelge!
Jätkan Pat Thomasi raamatust lk 11:

”Vajadus raseduse ja sünnituse kulgul jälgida ja kontrollida on kui orjus, mis on paljude naiste arvates midagi möödapääsmatut. Ainuke viis sellest ringist pääsemiseks on veendumine, et see pole esmatähtis.”

Loode ja hiljem ka laps vajab inimlikku soojust ja hellust. Selleks et loode/laps seda saaks, peame soojust ja hellust jagama naisele, kes kannab last. Kui läheneme talle kui tühipaljale masinale, kelle üks detail on hetkel transformeerunud teiseks, siis kaotame inimlikkuse ning rikume loodusseadust.

Ülle Liivamägi