Meil on kaks erinevat distsipliini. On loodusteadused ja on loodusseadused. Need kaks ei ole sünonüümid. Nad on üksteisest kaugel asetsevad mõisted, täiesti erineva sisuga.
Loodusteadused on inimeste poolt loodud. Öeldakse, et see on empiiriline ehk praktikas läbi proovitud ja katsetatud teadmine. Samas kõik oleneb katsetajast, tema esitatud, paika pandud hüpoteesist ja oskusest lugeda katsetulemustest välja need ”õiged” vastused. Ka kõige põgusamal tutvumisel loodusteadustega mõistate, et kõike pole võimalik maailmas kontrollida. Alati jääb mängima teatud seletamatu juhus.
Loodusseadused on nn ”ausad” seadused. Need lihtsalt toimivad ning nende vastu ei saa.

Kõike seda on meil võimalik näha sünnituse juures.

Me võime vaadata sünnitust läbi loodusteadusliku pilgu, näha seal tõenäosusteooriate rakendumist. Kõik aga oleneb vaatleja silmadest, tema enda oskusest tõlgendada, sõnastada asju/nähtusi.
Loodusseaduste vastu eksimine toob endaga kaasa mingi muutuse, sellise seisundi, mida inimesed armastavad nimetada ”karistuseks”.
Ka loodusteaduse vastu eksimine võib tuua endaga kaasa karistuse. Kuid see on teiste inimeste poolt määratud. See on selleks, et kedagi süüdi mõista, kedagi õigeks mõista, et võtta ära vastutus nendelt, kes on riiklikult pandud vastutama.
Loodusseaduste vastu eksimine toob endaga kaasa hoopis teistmoodi karistuse – tagajärje. Sünnituse seisukohalt – võib juhtuda, et inimene peab terve elu seisma silmitsi sellega, mis on alguse saanud ainult ühest väikesest loodusseaduse ignoreerimisest, ainult ühel väikesel ajaühikul.

Võtame näiteks vitamiinid, mineraalained, ravimid
Loodusteadus ütleb, et rase vajab vitamiine ja mineraalaineid. Täiesti õige – ei vaidle vastu. Aga…!?
Loodusseadus ütleb, et rase vajab toitu. Toitu, milles on vitamiinid ja mineraalained loomulikult, loomupäraselt – taimede/loomade endi toodetud. Mõnikord ei vaja rase sedagi, vaid vajab hoopistükkis midagi muud. Näiteks ühte korralikku TORTI.
Kui tarbime arutult purgist – apteegist või, mis veel hullem, netivõrgust ostetud – toidulisandeid, paneme raseda kehale suure lisakoormuse. See võib loote kehas käivitada protsessid, millest meil ei ole aimugi.

Sama on ravimitega. (Tegelikult on ka purgist saadavad vitamiinid ja mineraalid ravimid. Nad on küll käsimüügis, aga ikkagi ravimid.) Siinkohal tuleb meelde nn talidomidi-katastroof.

1960ndatel aastatel olnud Contergani-skandaal ehk talidomidi-katastroof oli Saksa Liitvabariigi üks tõsisemaid ravimiskandaale. 1950ndatel Saksamaal väga laialt levinud rahustit Contergan (toimeaine Thalidomid) soovitati kõigile rasedatele, et vähendada rasedusaegseid vaevusi – esimeste kuude iiveldust, unetust ja rahutust. Väideti, et ravimil ei ole kõrvaltoimeid. Mitu aastat peale selle ravimi tarvitamist rasedate poolt hakati märkama ja välja tooma seost, et ravimi kasutamise tulemusena sündisid ilma käte ja jalgadeta või mõne organita lapsed või olid käed-jalad või organid väärarenenud. Sündis 5000 – 10 000 kahjustatud last, kellest ca pooled jäid elama.  Väga palju oli seletamata surnultsünde.

(Tõlgitud lehelt http://de.wikipedia.org/wiki/Contergan-Skandal)

See katastroof oleks pidanud õpetama, et ema raseduse ajal tarvitatud medikamendid ja isegi väga süütud rohukesed/ravimikesed võivad tekitada lapses jubedaid väärarenguid. Selle juhtumi juures oli tegemist füüsiliste väärarengutega, seda kõike, mis tekib lapse ajus, närvisüsteemis, me ei tea. (Ja tihti ei taha ka teada!)

Kui ema tarvitab loomulikku toitu, kus on looduslikult kasvanud ja päikese poolt kinnitatud vitamiinid ja mineraalained, lisaks neile kõiksugu muud vajalikud (aga ka mittevajalikud) komponendid, siis ei saa tekkida üledoseerimist ja me ei tee lapsele-lootele sellega kahju.

Ülle Liivamägi
26. veebruaril 2015. aastal