23.detsember. Olen kolme lapsega kodus, pereisa on kodust  30 kilomeetrit eemal, tööl. Pere noorim laps  ( 1a.)  on jäänud magama oma tavapärast lõunaund ning suuremad lapsed (4a. ja  9a.) avaldavad soovi hakata valmistama jõululaupäevaks kooki. Üks etapp koogi valmistamisest nägi ette saumikseri kasutamist, sest teatud ained oli vaja purustada.  Selle protseduuri käigus  kleepusid  toiduained saumikseri seinale. Olenemata sellest, et ma ju tean, et vooluvõrgus olevat saumikserit ei tohi puhastada, ma sellel päeval just seda tegingi, ning sel ajal kui ma üritasin oma vasaku käe nimetissõrmega saumikserit puhastada, hakkas mikser ootamatult tööle.

Edasi toimus kõik väga kiirelt: karjatus,  meeletu valu, veri, palju verd, „Appi! Ma olen oma sõrme saumikseriga otsast ära lasknud!“, jooksuga vannituppa, saunalina ümber sõrme, paanika…, „Mida ma teen?!!!“, „Appi! Ma kohe minestan. Mis saab lastest, kui ma minestan?“,  …, meeletu valu, paanika, helistan terapeudile, annab kinnist tooni. Helistan abikaasale, annan teada, et juhtus õnnetus, ilmselt on sõrm otsast läinud ning enesetunde põhjal olen kohe-kohe teadvust kaotamas, aga lapsed ei saa üksi jääda ning palun tal ruttu koju tulla. Paanikas mees helistab kohe kiirabisse, teatades, et tema naine vajab kiirelt abi. Kirjeldades kiirabile olukorda täpselt nii traagiliselt , nagu see oli, saab ta sealt vastuseks, et sellisel juhul peab naine ise kiirabisse helistama.

Täpselt samal ajal (kõik toimus sekundite jooksul) sain mina ühendusse oma terapeutiga. Kui seda poleks juhtunud, oleksin ilmselt juba teadvusetult maas lamanud ja lapsed oleksid šokis seda pealt vaadanud. No kuidas on võimalik kiirabisse helistada, kui sa lamad teadvusetult põrandal? Absurdne olukord. Kiirabi jäigi tulemata,  mina muidugi tänasin pärast Jumalat, et nii läks.

Sest see, mis edasi toimus, oli Jumala ime. Esimene asi oli kohe pikali ja jalad ülesse. Terapeut püüdis minuga kogu aeg rääkida, et kindel olla, et olen ikka teadvusel.  Suurema lapse abiga sai terapeudi soovituste järgi raviga alustatud ning: pea selgines, šokk vaibus, meeletu valu sõrmes püsis ( tunne, nagu sõrm oleks kusagile vahele jäänud ja nüüd litsutakse seda kokku ja kokku ja veel rohkem kokku…), samas – valutav  piirkond oma alana järjest kitsenes , uskumatu tunne.

Vaatan oma sõrme lähemalt: potisinine, ümbert ringi täiesti ribadeks rebitud, liha on väljas, katkised veresoonte otsad kumavad vastu, veri immitseb,  küüs on pealt pooleks, aga oh õnne!, ilmselt jääb sõrm siiski alles, sest luu on vist ikka terve. Ravi toimib, valu vaibub ja 1,5 tundi hiljem on valu täiesti kadunud, see ei näi võimalik olevat, aga nii oli. Kaks päeva hiljem on kõik rebenenud servad kokku kasvanud, ideaalselt, suudan vaid korrutada, et see ei ole võimalik.

Ravi jätkus ka peale trauma päeva ning viis päeva hiljem on sõrm kenasti paranenud. Küüs, mille kiirabi tõenäoliselt oleks eemaldanud, jäi peale. Ma oleks kiirabis saanud kangeid valuvaigisteid, oma lähedaste kogemusest tean, et sellises situatsioonis nad ei võta valu ära. Niiet valu oleks ikkagi väga suur olnud. Sõrme taastumine oleks kindlasti palju kauem kestnud ning hilisem väljanägemine võib-olla mitte kõige kaunim olnud.

Oluline on mõista, et sellistes olukordades me lihtsalt peame ise hakkama saama!
Ei aita meid see, et Tallinna Kiirabil on täna juures 6 uut kiirabiautot. Kusjuures viimane uudis jooksis uudistest läbi just sama päeva õhtul kui õnnetus toimus.

Vahetult traumale järgnenud ravi oli väga intensiivne, mu seisund pidevalt muutus ja kui mul ei oleks olnud kodus vastavaid ravivahendeid, poleks ka terapeut saanud mind aidata. Samuti oli oluline, et ma sain aru, mis nõu konkreetselt terapeut andis, kuidas millegagi käituda, ilma algteadmisteta poleks ma terapeudi soovitusi lihtsalt mõistnud.

Lõpetuseks sooviksin veel öelda, et olenemata sellest, et üheksa-aastane laps suutis kriisisituatsioonis jääda täiesti adekvaatseks, tema mõtlemiskiirus ja ka tegutsemiskiirus olid hämmastavad, elas ka tema läbi tugeva emotsionaalse šoki. Näha verd ja oma ema kannatamas ei ole lapsele kerge. Sama päeva õhtul sai talle antud suhkruvett , mitu päeva järjest temaga antud teemal vesteldud ning kolmandal päeval tuligi pingelangus, mis avaldus äärmises närvilisuses. Mina olin selleks valmis, sest ka terapeut oli selle eest eelnevalt hoiatanud ja palunud poissi eriti hoolsalt jälgida. Järgnes ravi, aga see on juba teine lugu ja sellest pikemalt siin ei kirjuta.

e-perekool 8. jaanuaril 2014. aastal