Kõik need 23 aastat olen tegelenud ka kodussünnituse ja selle tunnustamisega avalikkuses. Minu sooviks on, et need üksikud naised, kes oleksid võimelised kodus sünnitama, saaksid seda teha riigi ja meditsiini poolt aktsepteeritutena. Selleks, et te mõistaksite, miks ma rõhutan siin ”vaid mõned naised” pean ma rääkima kogu kodussünnituse viimaste aastakümnete ajaloo Eestis. Kui me 90-ndatel alustasime kodussünnitamise arendamise ja propageerimisega oli meditsiini poolne vastasseis väga agressiivne – selliseid naisi vaadati kui asotsiaale, hullumeelseid, kes seavad nii iseenda kui oma lapse elu ohtu. Nii naisi kui ka nende abistajaid püüti igati karistada ja mõnitada. Nüüdseks on seis muutunud. 2000-ndatel on suurem osa naisi sattunud beebipillide ohvriks ning nad ei ole ka hea tahtmise juures võimelised ise kodus sünnitama. Siin ei aita ka sõbranna või sünnitoetaja juuresolek, sest komplikatsioonide oht on suur. Tänapäeval võib kodus sünnitada ainult vaimselt ja füüsiliselt terve naine, kes on tublisti ka ennast ette valmistanud. Alati peab sünnituse juures olema kogemustega ämmaemand, kes suudab adekvaatselt situatsiooni hinnata. Sünnitus on tänapäeval protsess, kus  on vaja klassikalise meditsiinilise haridusega kogenud ämmaemandat sünnitaja kõrvale. Sünnitus ei ole mäng ega enesetõestus. See on raske võitlus elu ja surma peale. Tänaseks olen jõudnud seisukohale, et kodussünnitus ei tohi olla moe asi. Kodussünnitusega me ei propageeri ega tõesta mingeid väärtusi. Praeguseks on olukord kujunenud selline, et kodussünnitus on vaid mõningate selleks hästi ette valmitunud naiste privileeg koos kogenud ämmaemandaga . Mis tähendab seda, et sünnitus ilma ämmaemanda juuresolekuta ei ole aktsepteeritav.

Nüüd jätkan sünnitusabi ajalooga. Alustan veel 90-ndate teisest poolest kus haiglates muutus populaarseks vastsündinutele lisahapniku andmine. Tegime tõsist tööd, et selgitada, milliseid ajukahjustusi võib selline ”meditsiiniline eksperiment” tekitada. Tänu Jumalale, 90-ndate lõpuks see eksperiment lõpetati ning ka Tartu Arstiteaduskonnast kostusid hääled lisahapniku ohtlikusest vastsündinutele.

Kuigi 2000-ndad aastad olid hoopis teistlaadsed, nad tundusid nagu rahulikumad, siis tegelikult oli asi palju pingelisem. Nimelt leidis meditsiin, et kõiki rasedaid, kellel oli kas ureaplasma või mükoplasma tuli kindlasti ravida antibiootikumidega. Appi! Teadus oli nüüdseks nii kaugele jõudnud, et oli võimalik avastada neid pisitegelasi ning neile igasuguseid hädasid külge riputada. Kui palju on meie sees neid pisitegelasi, keda pole veel avastatud, ja kes kõik võivad ei tea mida põhjustada ei tea keegi. Ehk meditsiin õpib, et iga uus avastus ei tähenda selle ainsa ja peamise vaenlase ülesleidmist. Igatahes järgnes sellele suur antibiootikumide buum. Antibiootikumid raseduse ajal aga läbivad platsenta barjääri. On loomulikult ohtlikumaid ja vähem ohtlikumaid antibiootikume, kuid on tehtud kindlaks, et antibiootikum teeb liiga kogu organismile eeskätt loote luustikule ja just nimelt hammastele. Pisikesed jäävhammaste paunakesed (alged) on juba lootel olemas. Seega me riskime lapse hammastega. Seda loomulikult meedikud ei tunnistanud ja ei tunnista. Igatahes Jumal tänatud, aga ka see meditsiiniline eksperiment enamjaolt on lõpetatud.

2000-ndatel koos heaolu kasvuga toimus meditsiinitehnika suur võidukäik ja koos sellega sünnitava naise ühendamine aparaatide külge. Sellesse kõigesse kaasati nüüd ka mehed, sest nagu te teate, meestele reeglina meeldivad masinad, eriti kui neil on mingid näidikud küljes. Mehed pandi neid näidikuid vaatama. Saate aru! Mitte oma sünnitavat naist ei pidanud mees vaatama ja toetama, vaid masina näidikuid. Tehnika areng tõi endaga kaasa ka sellise huvitava pöörde sünnitajate ja meedikute suhetes, kus vastutus kõigi ootamatute juhtumuste eest veeretati aparaatide ja bürokraatia kaela. Kui sünnitaja keeldub näiteks loote monitooringust (näiteks KTG-st) ehk ühendatusest aparaatide külge, siis peab ta andma allkirja, millega meedikud pääsevad süüst, kui midagi erakorralist juhtub.  Samas aga võivad nad sünnitajaga teha mida iganes. See viimane osa millest rääkisime toimub praeguseni. Põhjalikumalt jätsin lahti rääkimata mitmedki teised eriskummalisused nagu: vees viibimise keeld raseduse ajal, nädalate pikkune kohupiima dieet, vedeliku tarbimise keeld, rutiinne kaltsiumi ja raua määramine jne.  Järgnevas loos räägin põhjustest, miks peab sünnituseks ettevalmistus kestma vähemalt 20 nädalat.

Ülle Liivamägi

30. oktoobril 2012. aastal