Räägin teile nüüd rasedusest ja sünnitusest nii nagu see on. Kõigepealt pole naisel õrna aimugi, mis temaga toimuma hakkab, olgu see talle või mitmes sünnitus.  Kogu protsess on vaid üks suur muutus:  muutuvad tunded, mõnikord olen ka iseendale vastik sellel ajal; tekivad hirmud, kas lapsega on kõik korras, kas ma suudan seda kõike kanda, kas ma saan hakkama, aga äkki juhtub midagi, tekib surmahirm; samas tekib teatud muretus, ütleme, et lihtsameelsus või nn lillelapselikkus. Loomulikult see kõik on kaasatud erinevate isude ning isutustega, kusjuures ümbritsevad seda reeglina ei mõista. Äkki poole suutäie pealt on kõht pilgeni täis ja ongi kõik; kord on iiveldus, võib tekkida pidev oksendamine. Õnnelik on see, kelle on kõik selles suhtes hästi läinud.  Igapäevastes toimetustes tekivad imelikud asjad – mees ei mõista enam mind, ma tahan ju hellitust, ma tahan ju kallistust, ma tahan natukenegi hoolimist, mul on nii paha! Ma tahan magada! Ja ma tahan nüüd ja kohe sokolaadi! Ei hoopiski torti! Ära tule selle tordiga, nüüd tahan ma heeringat! Mina tahan! Ja siis vahele jälle hirmud, jälle kõhklused, kahtlused. Kõht kasvab, tundub, et kohe rebeneb.  Aga kui imeline on see tunne kui elu minu sees liigutab! Liiguta veel pisipõnn! See on nii hea! Ai! Jäta mu roided rahule, lepime, et täna karateed kõhus ei harrasta! Appi jälle peab magama minema! See on nii raske, see magama sättimine! Kus mu padjad on!

Aga siis tuleb sünnitus: sünnitus on nagu looming. Ja looming toimub läbi valu. See on ju selge igale loomingulisele inimesele. Pole võimalik midagi täiuslikku luua, kui ei tunta selle loomeprotsessi  juures valu. Nii on ka sünnituse juures. Olen püüdnud vältida sõna sünnitusvalu, sest nii naised kui meedikud kipuvad seda kujutama konkreetse lokaalse valuna, mis viib neid vaid pingesse ning ei lase seeläbi tunda sünnitust kui tervikprotsessi. Kui meedikud  kontsentreeruvad vaid kitsalt sünnitusvalule, siis nad taandavad sellega valu patoloogiliseks. Sellisel juhul on valu hoiatussignaal, et midagi halba on toimumas.   Samas kui me räägime kunstiloomingust, siis sõna valu ei kostu seal patoloogilisena, see on osa loomulikust protsessist, et sünniks midagi erilist, midagi enneolematult  kaunist.  Hea sünnituse korral on valu märgiks, kuidas  protsess kulgeb, kas  reeglipäraselt, nii et kõik on korras, avanemine toimub ning tuleb ainult edasi liikuda või on tekkinud mingil põhjusel libavalu ning protsess on pidurdunud.   Kui vaadata neid meditsiinilisi protseduure, millega püütakse valu likvideerida või siis sünnitusprotsessi kiirendada, siis tekib küsimus, milleks on vaja võtta naiselt ära see nii tähtis loomingulise protsessi impulss.  Epiduraal ei ole midagi muud kui valuvaigisti, kuid sellega vaigistatakse ka kogu sünnitusprotsess. Sünnitus ei ole enam looming vaid on ainult väljutus. Ja samas kui mõtelda, siis epiduraali puhul on väljutus raskendatud, ehk teisiti öeldes tihti peab kasutama väljutusel agressiivset meditsiinilist abi. Näib, et naised ei tea, millest nad loobuvad ja sealjuures kas tõesti mõned tunnid ilma valuta kaalub üles selle, et loobutakse millegist nii suurest ja ülevast. Lapse sünnitamine on kunst, see on loomingu kõrgpunkt.

Ülle Liivamägi

30. oktoobril 2012. aastal