100 aastat tagasi oli vähe neid eesti peresid, kus pere tarbeks taimekasvatuse või loomapidamisega üldse ei tegeletud. Jah, linnades elati juba sajandeid, kuid nii Tallinna vanalinnas kui teistes linnades oli vähemalt linnupidamine tavapärane, suuremate kortermajade juures olevad õuealad olid vajalikud küttepuude ladustamiseks, aga ka loomalautade asukohaks ja tarbeaiamaaks.

Nüüd on need õuealad kas asfalteeritud, sobivaks autoparklaks kohandatud või on sinna täiendav elumaja ehitatud.

See oli kõigest 100 aastat tagasi. Aastatuhendete jooksul, mil inimene on Eesti maa peal elanud, on ta ikka enda toidulaua eest ise hoolitsenud. Alles nüüd on see koorem supermarketi õlule asetatud. Või siis vaadatakse Internetist, kuidas Minu Isiklik Porgand kasvab ja Minu Isiklik Kana muneb.

Polekski põhjust rohkem kirjutada, kui mulle ei tunduks, et taimekasvatusest loobumisega anname ära väga suure tüki inimeseks olemisest. Ja teiseks. Olles veidigi teadlik sellest, mille kõigega tänapäevases suurtootmises taimekasvatus kokku puutub (ilma mullata kasvatamine, mineraalväetiste kasutamine, pestitsiididega töötlemine taimekahjurite hävitamiseks, lisanduvad erinevad vahendid saagi säilitamiseks ja eksponeerimiseks), on minu jaoks lihtsalt väga väsitav kogu aeg läbi kaaluda, kas see konkreetne köögiviljatoode või maitsetaim või mari on nüüd täiesti kahjulik või ka mingil määral toetav mu pere liikmetele.
Seetõttu kasvatan, nii palju kui oskan, värsket kraami oma pere toidulauale ise. Kasutasin teadlikult sõna – oskan.
Aeg on näidanud, et kogemustega ja nutikas ehk siis oskuslik perenaine suudab saavutada ka kasinate võimaluste juures väga hea tulemuse.

Mis on need kasinad võimalused ehk takistused? Levinumad:

  • korteris/majas ei ole piisavalt ruumi taimede kasvatamiseks;
  • kodus ei ole piisavalt sobivat valgust;
  • ei ole taimekasvatuseks sobivat temperatuuri;
  • pere eelarve ei võimalda investeerida hädapärasesse varustusse (muld, seemned, potid jmt);
  • aega on vähe.

On vähe peresid, kus ühtegi takistust ei ole, pigem on sage, et kõik viis takistust on väärikalt esindatud. Ja ometigi näeme ühes kortermajas nii aknaid, mis on täis rohelust, kui aknaid, kus ei kasva midagi. Seda vahet ei tekita rahalised võimalused ja aeg. Vahe tuleb ainult soovist, tahtest ja oskustest.
Soov ja tahe on igaühe enda otsus. Oskused on võimalik tekitada. Nii palju kui olen kokku puutunud vanemate inimestega, kes on oma aiapidamise rajanud, on nad öelnud, et algus ei olnud kerge – kogemused ja oskused tulid aastakümnetega. Tõesti – kes on rääkinud kahekümnest, kes kolmekümnest aastast.

Siit minu soovitus – kui vähegi on soovi midagi rohelist kunagi kasvatada, kui soovid oma perele tomatid noppida kunagi ise, kui soovid moosi teha oma maasikatest, kui soovid veini teha oma viinamarjadest, siis alusta kohe. Tõenäosus, et see kõik õnnestub, on ülisuur. Kuulsad takistused saavad sammhaavalt seljatatud. Meil on poodides väga palju nutikaid lahendusi, vaja on tõesti ainult sügavat soovi lahendus leida. Teatud määral jäävad takistused alati aiapidaja ettevõtlikkust proovile panema.

Alustada soovitan vähesest. Näiteks rohelise sibula kasvatamisest aknalaual ja paarist väikesest tomati- ja paprikataimest köögiaknal. Idandeid, võrseid kindlasti unustamata.

Kui mõte tomatist ja paprikast tundub hea, siis praegu on paras aeg seemned mulda panna.

Mari Kalkun, 18. veebruaril 2015. aastal