Seletus, miks ühele antibiootikumikuurile kipuvad järgnema teine, kolmas, neljas jne. Ja sellest, et bakterite osas saame me vastukäivat informatsiooni.

Loen mina arstitudengitele ja arstidele mõeldud raamatust “Inimese füsioloogia ja anatoomia”: “Seega ei ole soolestiku mikroobid inimesele vältimatud” (Nienstedt jt 2005: …). Teiste sõnadega: inimene elab ka ilma soolestiku mikroobideta. Ehk bakterite ja teiste mikroorganismideta. Miks selline julge väide? Loen samast: “Keisrilõikega sündinud loomi ja mõnel juhul (immuundefitsiitsuse korral) inimlapsi on kasvatatud aastaid mikroobideta keskkonnas.” (samas, lk …).

On olemas antibiootikumid, mis suudavad tappa ka kõige rõvedama bakteri. Neid “rõvedaid” on lõpmata palju – Helicobacter pylori, Escherichia coli, Chlamydia ja Mycobacterium tuberculosis ja Staphylococcus aureus ja veel paljud muud. Ikka ja jälle avastatakse uus kole tapja-bakter. Kui need hakkavad kehas vohama, siis saab antibiootikumidega nad ära tappa. Antibiootikum hävitab enamasti ka suure osa meie keha oma bakteritest, sest sageli kasutatakse nn laia spektri antibiootikumi. See laseb nagu Katjuusha – kõik puhtaks.

Kuna “inimene saab elatud ka ilma bakteriteta”, pole sellest midagi, et kõik on puhas. Sest – on veel kuulsad head bakterid – Lactobacillus casei (näit Actimel), Lactobacillus rhamnosus (Gefilus) jpt. Kui neid kehas enam ei ole, saab neid apteegi- või poeletilt. “Neid on meil väga vaja!” kuuleme reklaamidest.

Jääb vaid üks küsimus – kuidas jääb meie keha oma bakteritega? Neid on raamatute järgi meie kehas palju – kuni kaks kilogrammi. Näiteks kõiki mikroelemente kokku on kolm-neli grammi (sealhulgas tsink, kroom, floor, jood jpt). Kas pole suur vahe? Mikroelemendid on väga vajalikud, aga bakterid ei ole. Või siiski? Sama arstidele mõeldud raamat kirjutab veel: “Jämesoole bakterid produtseerivad mõningaid kasulikke aineid, nagu vitamiine (B-grupi vitamiinid ja K-vitamiin) ja lühikese ahelaga rasvhappeid. On võimalik, et oma osa saab ka inimese organism.” (Nienstedt jt 2005: …). Olgu öeldud, et B-rühma vitamiinide toidust saamiseks peab inimene palju pingutama. Samuti on lugu K-vitamiiniga. Järelikult on bakteritel siin väga oluline roll.

Aga ma loen veel samast raamatust, et “soolebakterid suudavad takistada pahaloomuliste mikroobide levikut seedekanalisse. Kõhulahtisus on sageli märk sellest, et soole normaalfloora on taandunud pahaloomulise eest. Nii juhtub näiteks siis, kui baktereid surmavad ravimid on hävitanud liiga suure osa soole normaalfloorast. Mingi pahaloomuline bakter võib sel juhul vabalt vohada.” (Nienstedt jt 2005: …). Teiste sõnadega: pahade bakterite leviku eest soolestikus kaitsevad meid oma bakterid. Kui oleme kasutanud antibiootikume (baktereid surmav ravim), ei ole meil oma baktereid ning “pahaloomuline bakter võib vabalt vohada”. See ongi seletus, miks antibiootikumidega ravi järel tuleb haigus ikka ja jälle tagasi ning üks antibiootikumiravi nõuab järgmist. Ütlen korra veel: nn pahade bakterite leviku eest kehas suudavad meid kaitsta ainult meie keha omad bakterid. Kui need on eelnevalt antibiootikumidega hävitatud, ei olegi enam kaitset.
Sisuliselt sama loen ma eestikeelsest Wikipediast: “Normaalne mikrofloora kaitseb organismi haigusetekitajate eest, takistades organismile kahjulike bakterite kinnitumist kudedele, stimuleerides antikehade teket.”
Kui bakteritel on oluline osa meie kaitsesüsteemis, kuidas julgevad lugupeetud meditsiiniteadlased väita, et inimesele pole soolestiku bakterid vajalikud?

Mari Kalkun, 15. märtsil 2012. aastal

Viidatud kirjandus:

  1. Nienstedt, W., Hännine, O., Arstila, A., Björkqvist, S.-E. (2005). Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn: AS Medicina.
  2. Wikipedia. Vaba entsüklopeedia.  Artikkel “Bakter” http://et.wikipedia.org/wiki/Bakter’