“Ma näen, et kuigi teadmine on juba mitu põlve olemas ja teadjad ei hoia seda enda teada, ei võta mitte igaüks neid tarkusi kasutusele. Peab olema veel midagi …

Võib-olla on see kannatus? Iseenda ja teise inimese kannatuse nägemine ja tunnistamine. Meditsiini teadmised põhinevad hirmul, mitte elu tundmisel. Hirmul süüdijäämise ees.” (Ülle Liivamägi)

Intervjuu jätk Ülle Liivamägi ja doktor Kersti Klochiga esmaabi teemal. Eelmiseid intervjuusid loe siit.

Ülle, mainisid enne, et inimene peab ära märkama, millal kutsuda kiirabi. Mida sa  sellega silmas pead?

On päris palju situatsioone, mida võiks algusest peale lahendada teisiti kui tavaliselt kiputakse lahendama.

Võtame näiteks nutukrambid. Laps jonnib, nutab. Pika nutmise peale võib ta saada krambid. Emana tuleks käituda nii, et seda situatsiooni ei tekikski. Samas ma tean, et emadel ei ole enam seda oskust, sellepärast ongi meil pedagoogika loengud perekoolis. Kui nüüd ikkagi krambid on juba tekkinud ning kui me ei oska lapsega nutukrampide ajal ja nende järgselt õigesti käituda, siis ühel hetkel me kujundame lapsele välja sellise haiguse nagu epilepsia, mis eesti keeles tähendab langetõbi (epilepsia ehk langetõbi on närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on korduvalt esinevad krambihood (Wikipedia). NB! Nimetus “langetõbi” on kuulutatud Eesti Epilepsialiidu poolt vanaks ja ebatäpseks. Kuid eestlased kuulutavad tänapäeval kõik asjad vanaks ja ebatäpseks). Me tekitame tahtmatult lapsele ajukahjustuse ainuüksi seeläbi, et meil endal puuduvad vastavad oskused nutuga toimetulekuks.

Järgmiseks – köha. Kui alustada köha raviga kohe päris alguses ja õigesti, siis tavaliselt kopsupõletikku sellest edasi ei teki.

Või väike marrastus, pind, löök. Ka kõigist nendest pisiasjadest võivad mitte tegutsedes või valesti tegutsemise tulemusel tekkida eluohtlikud seisundid.

Samamoodi ninaverejooksudega, mis on lastel väga tavalised, või peapõrutus, kukkumised. See osa, kus on kiirabi, on juba järgmine etapp.

Dr Kloch: Ülle räägib kursusel sellest osast, kus kiirabi ütleb – ootame ja vaatame, ei tee midagi. Ta täidab selle osa tegevustega.

Ülle: Näiteks on vaja olla tähelepanelik, kui lapsel tekib uriinipeetus, see võib ääretult ohtlik olla. Vanarahvas ütles, et põis võib lõhkeda. Tänapäevases keeles nimetatakse seda „ülevoolupõis“. Aga mis on need märgid, mis näitavad mulle, et lapsel on uriinipeetus? Mina emana ju pean neid märke teadma.

Või lapse gaasivalud, või täiskasvanud inimese gaasivalud. Tavapärane soovitus on – anna Espumisani. Mis see Espumisan lõpuks tekitab? Miks need gaasivalud on? Mis võib nende gaasivalude taga tegelik põhjus olla? Üks lihtne gaasivalu, mille me Espumisaniga maha võtame, võib olla tegelikult hoopis raskema tervisekahjustuse eelmäng. Raskemat tervisekahjustust on võimalik vältida, kui teame gaasivaludest rohkem ja oskame sealt tegutseda.

On kaks erinevat tasandit, kaks erinevat aega, millal käitutakse. Millal tuleb minu kui ema käitumine ja millal tuleb appi akadeemiline meditsiin.

Tavameditsiiniliste sekkumiste puhul on meil tegevuste nimistu olemas, nendest räägib dr Kloch. Alternatiivmeditsiini lähenemisi on aga seinast seina. Soovitusi antakse lõpmata palju. Mille põhjal sina väidad, et need soovitused, mis sina annad, on head?

Sellele küsimusele vastaksin ühe looga:

Haiglasse tuleb noor naine ja soovib teenistust haigeravijana.

“Kas teil on selleks ametiks ka kogemusi?” küsib ülemarst.

“Jah, härra doktor.”

“Kus teie neid kogemusi omandasite?”

“Kodus”

“Aga” naeratab arst “Sellest siiski veel ei jätku haiglas tegutsemiseks.”

“Kuidas nii? Ei jätku!? Aga teadke siis, et kaks minu vendadest mängivad jalgpalli, kolmas on purilendur, mu isa harrastab autosporti ja ema on kirglik suusataja.”

Selles loos on hästi välja toodud – mis kogemust te veel minu käest nõuate, kui ma olen pidanud kõigi nende lähedaste inimeste traumasid ja traumakesi lappima, siduma ja peale puhuma?

Elu ei ole meid abikaasaga hellitanud ja need konkreetsed elu antud kogemused annavad meile ka teatud õiguse midagi soovitada. Meditsiinis antakse vahetevahel soovitusi, mis on vastuolus loodusseadustega ja seepärast nad ei kehti. Ning inimesed saavad seeläbi lisakannatusi.

Dr Kloch: Tegelikult on ka tavameditsiiniga nii, et on asju, mille osas soovitused kunagi ei muutu, see, mis on kogemusega saadud. Muutub see osa, mis on teadusega seotud. Seoses teaduse arenguga ja matemaatiliste arvutustega jõutakse erinevate tulemusteni. Aga see osa, mis on kogemuse põhjal, ei muutu. Põhimõtteliselt sina, Ülle, annad seda, mis kogemuse on andnud sulle su vanemad ja vanavanemad.

Ülle: Jah, mõneti küll, need on kogemused, mida on andnud mulle elu. Aga ka julgus otsida lahendusi. Näiteks. Olin oma vanemate-vanavanemate tarkusest ravinud rinnapõletikku alati külmade viinamähiste ja muu taolisega. Ühel korral kuulsin vastupidist soovitust, et tuleb teha soe kompress. Selle andis üks tunnustatud günekoloog. Et kui on rinnapõletik, tuleb seda kindlasti ravida kompressiga. Mina veel küsisin üle, et kas mõtlete mähist, seda, mis on külm, mitte kompressi – soojendavat? Vastus oli: „Ei, tuleb panna kilega kompress.“ Kuna parasjagu oli laps tissi otsas ja mingi aja pärast tekkis ka rinnapõletik, otsustasin proovida selle variandi ära. Panin siis peale ja teate – see, mis toimus, sellest ei saanud ma alguses ise ka aru. Mul hakkas nii paha. Kõik kohises, peas vasardas, mul oli kohutav tunne, mõtlesin, et no nüüd on küll surm silmade ees. Siis ühel hetkel tuli mõte, et prooviks vererõhku mõõta. Mul ei ole eluski vererõhk üleval olnud, aga sel hetkel tõusis vererõhk üle 200. Ainus, mis selle võis põhjustada, oli soe kompress. Võtsin kiiresti kompressi ära ja see tohutult halb enesetunne taandus väga kiiresti. Siis oli ka selge, et asja põhjustajaks oli soe viinakompress. Siis ütlesin endamisi – käige teie metsa oma tarkusega, mina jätkan oma teadmistega ning järgmiseks päevaks olin rinnapõletikust terve.

Dr Kloch: Jah, näen seda ka oma töö juures – rinnapõletikust on inimestel üsna väär arusaam. Ja siin on selge oht, et kui teha vastupidi, tuleb terve jada jamasid kuni mädase põletikuni välja.

Üles tähendas Mari Kalkun

23. oktoobril 2013. aastal